Mis on šaraadid? Tähendus, päritolu ja kuidas mäng käib
Mis on šaraadid? Šaraadid on seltskonnamäng, kus üks mängija näitab sõna, filmi pealkirja või tegevust ette ilma ühegi sõnata ja tema võistkond püüab selle piiratud aja jooksul ära arvata. Sõna tuleb prantsuse keelest, kus see tähendas sõnamõistatust. Eestis kutsutakse mängu sageli ka pantomiimiks. Vaja on vaid sõnu, taimerit ja vähemalt kolme mängijat.
Mida tähendab sõna šaraad?
Sõna šaraad tuleb prantsuse keelest (charade). Algselt tähendas see sõnamõistatust, kus arvatav sõna jagati silpideks ja igale silbile anti eraldi vihje. Kui kõik osad olid ära arvatud, pandi need kokku ja saadi vastus. Sama põhimõte, sõna jagamine osadeks, on ka tänapäeva šaraadides alles: kui näitad pikka sõna osade kaupa, kasutad sisuliselt sama võtet nagu sajandeid tagasi.
Eesti keeles on sõna kasutusel just mängu nimena ja seda kasutatakse peamiselt mitmuses: mängime šaraade. Paljudes peredes ja koolides kutsutakse sama mängu siiski pantomiimiks, ette näitamise mänguks või lihtsalt sõnade näitamiseks. Kõik need nimed tähendavad praktikas sama: üks näitab, teised arvavad.
Kust šaraadid pärit on?
Sõnamõistatused olid populaarsed Prantsusmaal 18. sajandil, kus neid esitati salongides ja kirjades. Hiljem jõudis mäng Inglismaale, kus sellest kujunes elutoamäng: mõistatust ei esitatud enam ainult sõnadega, vaid seltskond mängis silpe ja tervet sõna lühikeste stseenidena ette. Mõnikord kasutati kostüüme ja rekvisiite ning publik pidi stseenide põhjal vastuse leidma.
Aja jooksul läks mäng lihtsamaks. Kostüümid ja pikad etendused jäid ära, alles jäid käed, nägu ja keha. Tänapäeva šaraadid on kiire ja vaikne mäng, kus näitaja ei tohi üldse rääkida ning kus on kujunenud ühised käemärgid filmi, raamatu, laulu ja sõnade arvu jaoks.
Mis on šaraadid praktikas ja kuidas mäng käib?
Klassikalised reeglid on lihtsad ja need saab selgeks mõne minutiga:
- Jagage võistkonnad. Tavaliselt kaks, igaühes vähemalt kaks mängijat.
- Valmistage sõnad. Kirjutage need paberitükkidele või kasutage valmis kaardipakki, näiteks Mängi ette tegevussõnu.
- Näitaja tõmbab kaardi. Ta ei näita seda kellelegi ja hakkab ilma rääkimata ette näitama.
- Võistkond arvab. Arvata võib kõvasti ja nii palju kui jõuab, kuni taimer piiksub. Tavaline aeg on üks minut.
- Punktid. Õige vastus enne aja lõppu annab punkti. Siis tuleb teise võistkonna kord.
Keelatud on rääkida, sosistada, häälitseda, tähti õhku kirjutada ja osutada esemetele, mis on vastuseks. Lubatud on kehakeel, näoilmed ja levinud käemärgid. Täpsema juhendi leiad artiklist kuidas mängida šaraade.
Mis vahe on šaraadidel ja pantomiimil?
Eestis kasutatakse neid sõnu sageli segamini, kuid neil on selge vahe:
| Šaraadid | Pantomiim | |
|---|---|---|
| Mis see on | Arvamismäng | Sõnatu näitekunst |
| Eesmärk | Teised peavad sõna ära arvama | Publik naudib lugu ja liikumist |
| Aeg | Piiratud, tavaliselt minut | Nii kaua, kui etendus kestab |
| Võistkonnad ja punktid | Jah | Ei |
| Käemärgid | Kokkulepitud märgid filmile, laulule, sõnade arvule | Puuduvad, kõik väljendatakse liikumisega |
| Kus esineb | Kodus, peol, klassis | Teatris, tänavakunstis, tsirkuses |
Teisisõnu: šaraadides kasutatakse pantomiimi kui tööriista, aga eesmärk on mäng. Kui ütled sõbrale, et mängime pantomiimi, saab ta tõenäoliselt aru, et mõtled šaraade.
Millised šaraadide variandid on olemas?
Põhimäng on sama, kuid aja jooksul on tekkinud palju variante:
- Klassikalised šaraadid: üks näitab, tema võistkond arvab.
- Tagurpidi šaraadid: terve võistkond näitab ja üks arvab. Sobib suurele seltskonnale, loe lähemalt tagurpidi šaraadide juhendist.
- Telefon otsaees: arvaja hoiab telefoni otsaesisel, teised näitavad ekraanil olevat sõna ja ta kallutab telefoni, et punkt saada või edasi minna.
- Laula ette: näitaja ümiseb viisi, kuid sõnu ei ütle.
- Imiteeri heli: näitaja tohib teha hääli, kuid mitte rääkida.
- Kahekesi: koostöövariant, kus kaks mängijat näitavad kordamööda ja püüavad koos rekordit purustada.
Millised sõnad sobivad esimeseks mänguks?
Kui mängid šaraade esimest korda, alusta tegevustest. Neid on kõige lihtsam näidata, sest liigutus ongi vastus. Järgmised näited on Mängi ette kaardipakist, kus on nii kergeid kui ka keerulisemaid tegevusi:
| Kaart | Kuidas näidata |
|---|---|
| Kuuma pitsa söömine | Hammusta, ahmi suuga õhku ja lehvita käega suu ees |
| Nätsu närimine | Mälu laialt ja puhu siis suur mull, mis lõhkeb |
| Lohe lennutamine | Jookse, hoia nöörist kinni ja vaata taevasse |
| Vihmavarju avamine | Vajuta nuppu, tõsta vari pea kohale ja kontrolli peopesaga, kas sajab |
| Popkorni tegemine | Raputa potti ja võpata iga paugu peale |
| Kalur võrku heitmas | Viska võrk laia kaarega vette ja tõmba see raskelt tagasi |
| Vastutuulega kõndimine | Kummardu ette, hoia mütsist kinni ja astu vaevaliselt |
Kui need tulevad juba hästi välja, liigu edasi filmide, laulude ja loomade juurde, kus vastus ei ole enam üks liigutus, vaid tuleb kokku panna mitmest vihjest. Igal teemal on oma käemärgid ja nipid, aga põhimõte jääb samaks.
Miks šaraadid on nii populaarsed?
Šaraadide suurim pluss on see, et midagi pole vaja osta ega ette valmistada. Mängida saab elutoas, maakodus, suvila verandal või klassiruumis. Sobib iga vanus: kolmeaastane oskab näidata kassi ja vanaema oskab näidata vanu filme.
Teine põhjus on naer. Kui täiskasvanud inimene üritab ilma sõnadeta näidata pingviini või nätsumulli puhumist, tekib paratamatult nalja. Mäng toob inimesed lähemale, sest kõik on korraks veidi naljakad ja keegi ei pea olema eriti andekas.
Kolmas põhjus on see, et šaraadid ei sõltu keelest ega lugemisoskusest. Liigutust mõistavad nii väike laps, kes veel ei loe, kui ka külaline, kelle eesti keel on alles algusjärgus. Seepärast mängitakse šaraade nii lasteaias, koolis, laagris kui ka töökoha suvepäevadel. Kui tahad kohe proovida, mängi šaraade tasuta veebis.
