Kas šaraadides tohib rääkida või hääli teha? Reeglid selgeks
Kas šaraadides tohib rääkida? Näitaja ei tohi rääkida, sosistada, häälitseda ega huultega sõnu moodustada. Lubatud on ainult žestid, näoilmed, kehakeel ja levinud käemärgid. Arvajad võivad aga rääkida vabalt ja pakkuda vastuseid nii palju, kui jõuavad. Paljud pered lubavad lastega mängides loomahääli või teevad eraldi helivooru, kuid see tuleks enne mängu kokku leppida.
Kas šaraadides tohib rääkida klassikaliste reeglite järgi?
Šaraadide mõte on näidata sõna ilma häälta. Just see teeb mängu naljakaks ja keeruliseks: kui saaksid öelda „see on loom, kellel on pikk kael“, oleks vastus käes paari sekundiga. Seetõttu on klassikalistes reeglites näitaja täiesti vait. Vaikus paneb ka arvajad rohkem pingutama: nad peavad tähelepanelikult jälgima iga liigutust ja ilmet, mitte lihtsalt kuulama.
See tähendab, et keelatud on:
- rääkimine ja sosistamine, ka üksikud sõnad nagu „jah“ või „ei“;
- hääled: loomahääled, ümisemine, vilistamine, naer, mis kõlab nagu vihje;
- huultega sõnade moodustamine ilma häälta;
- tähtede või numbrite kirjutamine õhku või paberile;
- osutamine esemele, mis on vastus, näiteks lambile, kui sõna on „lamp“.
Lubatud on aga kõik muu: liigutused, näoilmed, kehahoiak, noogutamine ja pea raputamine ning kokkulepitud käemärgid. Need ongi näitaja peamine tööriist. Kõik reeglid koos leiad šaraadide reeglite juhendist.
Mis on lubatud ja mis keelatud?
Kiire ülevaade, mida tavaliselt lubatakse ja mida mitte:
| Tegevus | Klassikalised reeglid | Levinud kodune reegel |
|---|---|---|
| Rääkimine | Keelatud | Keelatud |
| Sosistamine | Keelatud | Keelatud |
| Huultega sõnade moodustamine | Keelatud | Keelatud |
| Loomahääled | Keelatud | Lastega sageli lubatud |
| Ümisemine | Keelatud | Lubatud laulude voorus |
| Plaksutamine ja jalaga trampimine | Keelatud, kui see on vihje | Sageli lubatud rütmi näitamiseks |
| Noogutamine ja pea raputamine | Lubatud | Lubatud |
| Osutamine iseendale või arvajale | Lubatud | Lubatud |
| Osutamine esemele, mis on vastus | Keelatud | Keelatud |
| Käemärgid (film, laul, sõnade arv) | Lubatud | Lubatud |
Kas arvajad tohivad rääkida?
Jah, ja nad peaksidki. Arvajad pakuvad vastuseid kõvasti ja nii palju, kui jõuavad. Mida rohkem sõnu nad välja ütlevad, seda kiiremini jõuab näitaja vihjeni, mida ta saab kinnitada.
Näitaja vastab arvajatele ainult žestidega. Levinud on näiteks järgmised märgid:
- Nina puudutamine: täpselt õige, see sõna on vastus.
- Käega enda poole viipamine: lähedal, jätka samas suunas.
- Käte eemale lükkamine: vale suund, mõtle millelegi muule.
- Kätega venitamine: sõna on lühem kui vaja, lisa midagi.
- Kätega kokkusurumine: sõna on liiga pikk, lühenda.
Need ja teised märgid on lahti seletatud šaraadide käemärkide juhendis.
Levinud kodused erandid
Paljud Eesti pered ja sõpruskonnad mängivad šaraade veidi omamoodi. Need erandid on täiesti normaalsed, kui kõik on nendega nõus:
Väikesed lapsed. Kolme- kuni viieaastastel on keeruline täiesti vait olla. Kui laps näitab kassi, tuleb „mjäu“ sageli iseenesest. Lastega on mõistlik lubada loomahääli, et mäng ei muutuks pettumuseks.
Helivoor. Mõned seltskonnad teevad eraldi vooru, kus näitaja tohib teha hääli, kuid mitte öelda sõnu. Selleks sobib Imiteeri heli kaardipakk. Kergemad on Koer haugub, Kukk kireb, Elevant trööbib ja Norskamine. Keskmised on Kõht koriseb, Allveelaeva sonar ja Kahuripauk. Raskemad on Kirjutusmasin, Tuulekellad ja Rahesadu, sest need nõuavad loovust ka häälega.
Laulude voor. Laulude puhul lubatakse sageli ümiseda viisi, kuid sõnu ei tohi laulda. Selleks on mõeldud Laula ette kaardipakk.
Kuidas näidata heli ilma häälta?
Kõige keerulisemad on kaardid, mille vastus ongi heli: kell heliseb, koer haugub, laps nutab. Häält teha ei tohi, aga heli saab ikkagi näidata. Mõned nipid:
- Näita heli allikat. Koera haukumiseks näita kõigepealt koera, siis ava suu nagu haukudes, aga ilma häälta. Arvajad ütlevad „koer“ ja sina viipad „edasi, mida koer teeb“.
- Näita, kuidas teised reageerivad. Äratuskella helisemise juures võid ise ehmatusega ärgata ja kõrvu kinni katta. Reaktsioon reedab heli.
- Kasuta märki „kõlab nagu“. Tõmba kõrvanibust ja näita siis sõna, mis kõlab sarnaselt. Nii saab näidata ka sõnu, mida on raske otse kujutada.
- Liialda näoilmetega. Vaikne karjumine, suu ammuli ja silmad pärani, on sageli naljakam kui päris hääl ja ütleb sama palju.
Mida rohkem mängitakse ilma hääleta, seda leidlikumaks näitajad muutuvad. Paljude arvates ongi see šaraadide parim osa: piirang sunnib välja mõtlema liigutusi, mis muidu pähe ei tuleks.
Kuidas kokku leppida enne mängu algust?
Kõige rohkem tülisid tekib siis, kui reeglid selguvad alles mängu ajal. Võtke enne esimest kaarti üks minut ja leppige kokku:
- Kas hääled on lubatud? Klassikaline vastus on ei. Lastega võib vastata jah.
- Kas huultelt lugemine on keelatud? Peaaegu alati jah.
- Kas osutada tohib? Iseendale ja arvajatele jah, vastuseks olevale esemele ei.
- Mis saab rikkumise korral? Näiteks kaart läheb kaotsi ja punkti ei saa.
- Kes on kohtunik? Üks inimene, kelle otsus vaidluse korral kehtib.
Kirjutage kokkulepitud reeglid paberile ja pange see lauale. Nii ei saa keegi hiljem öelda, et ta ei teadnud.
Mis saab, kui näitaja kogemata räägib?
See juhtub kõigiga, eriti põnevates hetkedes, kui arvaja on vastusele väga lähedal. Levinud karistused on:
- Kaart kaob. Võistkond ei saa selle kaardi eest punkti ja järgmine kaart tuleb uue näitajaga.
- Punkt vastasele. Rangem variant, sobib kogenud seltskonnale.
- Hoiatus. Lastega ja esimesel mänguõhtul piisab sõbralikust meeldetuletusest.
Tähtis on, et karistus oleks sama kõigile ja et sellest ei tehtaks suurt numbrit. Kogemata öeldud sõna on osa mängust ja ajab tavaliselt kõiki naerma. Kui sama inimene räägib korduvalt, võib ta paariks vooruks olla arvaja, kuni harjub vaikusega.
